Vaimse tervise ABC

Mis on mis?

Psüühikahäire

Psüühikahäirete alla kuuluvad nii psüühilised haigused kui ka intellekti- ehk vaimupuue. Samuti peab tänapäevane medistsiin psüühikahäireteks söömishäireid, isiksusehäireid ja sõltuvushäireid.

Psüühiline haigus

Psüühiline haigus on kliiniline seisund, mida iseloomustavad muutused mõtlemises, tunnetes ja käitumises. See ei ole lihtsalt mõnikord meid kõiki tabav tusatuju või näiteks hirm esinemise ees, vaid selgelt kõrvalekalduv nähtus. Üksik juhtum, millega kaasneb veider käitumine või ebaharilik tuju, ei tähenda veel haigust. Haiguse diagnoosimiseks peab selline ebaharilik seisund olema püsiv või korduv, põhjustama inimese või teda ümbritsevate jaoks kannatusi ning takistama tavapärast, ühiskonnas aktsepteeritud viisil toimimist ühes või mitmes eluvaldkonnas.

Psüühilised haigused on oma olemuselt väga mitmekesised. On kergemaid ning väga raskeid, lühemaajalisi ning selliseid, mis kestavad kogu elu. Vaimsete haiguste põhjused on nii bioloogilised, psühholoogilised kui ka sotsiaalsed. Rolli mängivad nii pärilikkus kui ka keskkond. Paljude psüühikahäirete, sealhulgas skisofreenia täpsed tekkepõhjused ei ole teada.

Enamlevinud psüühilised haigused on meeleoluhäired (sh depression ja bipolaarne häire), psühhootilised häired (sh skisofreenia) ja ärevushäired (sh paanikahäire, üldistunud ärevushäire, obsessiiv-kompulsiivne häire, foobiad).

Kuigi psüühikahäired ei ole alati n-ö nähtavad, ei tähenda see, et nad ei põhjustaks inimesele suuri kannatusi. Nad on sama reaalsed kui valutav hammas, pimesoolepõletik või diabeet.

Vaimupuue

Vaimupuue ei ole haigus, vaid inimese intellektuaalsete võimete kahjustus. Selle tekkimise põhjuseid on palju ja alati ei ole võimalik täpset põhjust tuvastada. Vaimupuue võib tekkida juba emaüsas, või siis sünnitusel hapnikupuuduse tõttu, samuti võivad puuet põhjustada õnnetused ja haigused. Vaimupuudega inimesed vajavad enamasti palju kõrvalist abi. Neil on teistega võrreldes raskem uusi teadmisi omandada ning uute olukordadega kohaneda. Kuna vaimupuue ei ole haigus, ei saa seda ka ravida. Samas võib ka vaimupuudega inimene psüühiliselt haigestuda ning sel juhul tuleb haigust ravida samamoodi nagu iga teise inimese puhul.

Psühhiaater

Psühhiaater on arst, kes on residentuuris spetsialiseerunud psühhiaatria erialale ehk tal on oskus ja õigus diagnoosida ning ravida psüühika- ja käitumishäireid. Arstina (ja ainsana vaimse tervise valdkonna spetsialistidest) on tal õigus välja kirjutada ravimeid.

Psühholoog

Psühholoogil on akadeemiline kõrgharidus psühholoogias ning ta on omandanud põhjalikud teadmised inimese käitumisest ja vaimsetest protsessidest. Psühholoog tegeleb psühholoogiliste probleemide hindamise, leevendamise ja ennetamisega. Juhul, kui psühholoog on saanud väljaõppe terapeudina, võib ta pakkuda ka psühhoteraapiat.

Kliinilisel psühholoogil on lisaks kõrgharidusele psühholoogias ka kliinilise psühholoogi kutsetunnistus ning tal on süvendatud teadmised psüühika- ja käitumishäiretest. Psühholoog (ka mitte kliiniline psühholoog) ei kirjuta välja ravimeid.

Psühhiaatriaõde

Õde on tervishoiuvaldkonna spetsialist, kes aitab inimest tervise hoidmisel, säilitamisel ja taastamisel. Psühhiaatriaõel on süvendatud teadmised psüühika- ja käitumishäiretest ning nende ravist.

Ravimeeskond

Kuna psüühiliste haiguste ravi ei koosne ainult ravimitest, siis ei piisa haigusest taastumiseks alati üksnes heast psühhiaatrist. Seetõttu on paranemisprotsessi kaasatud ravimeeskond. Psühhiaatriakliiniku ravimeeskonda kuuluvad psühhiaater, psühhiaatriaõde ja psühholoog. Et aga psüühilise haiguse puhul kannatab tavaliselt suuremal või vähemal määral ka inimese sotsiaalne toimetulek, on hea tulemuse saavutamiseks tihti vaja ka sotsiaaltöötaja ja tegevusterapeudi abi.

Kogemusnõustaja

Kogemusnõustaja on inimene, kellel endal on diagnoositud psüühiline haigus, kuid kes on haigusest hästi taastunud. Ta oskab haiguskogemuse lahti rääkida n-ö seestpoolt ja edasi anda asju, mida näiteks arst või psühholoog ei pruugi teada. Kuna iga inimene ja tema haigus on oma nägu, ei anna kogemusnõustaja kunagi konkreetset nõu, vaid julgustab ja toetab oma taastumiskogemusele tuginedes.

Haiguskriitika

Haiguskriitikaks nimetatakse seda, kui haigestunud inimene ise mõistab, et ta on haige ning oskab märgata ja ära tunda haiguse sümptomeid. Vaimsete haiguste puhul on see mõnikord raske. Näiteks kui depressiooni puhul on enesetunne väga halb, võib inimene arvata, et ta on lihtsalt ise nõrk või tahtejõuetu. Samuti võib skisofreenia puhul tunduda, et moondunud maailmapilt ongi päris, sest inimese ajus haiguse tõttu toimuv ongi tema jaoks sama reaalne kui nn normaalne reaalsus teiste jaoks.

Haiguskriitikal on väga oluline roll haigusest paranemisel – see on esimene samm abi otsimisel. Haiguskriitika tekkimine vajab tavaliselt aega. Mõnel tekib see väga kiiresti, paljudel ajapikku ja mõnedel raskematel juhtudel ei pruugi kriitikat üldse kujuneda. Kindlasti ei pea aga paika seisukoht, et psüühilise haiguse üks tundemärk on see, et inimene ise ei saa aru, et ta haige on.

Ravi

Psüühiliste haiguste ravi ja toetusvõimalused on väga mitmekesised. Ravi ei tähenda moodsas käsitluses enam üksnes ravimeid. Tänapäevane ravi psüühiliste haiguste leevendamisel lähtub kolmest tugisambast: ravimid, psühhoteraapia ja psühhosotsiaalne rehabilitatsioon. Paljud uuringud kinnitavad, et haiguse kulg ja prognoos on märksa paremad, kui kasutada kombineerituna kõiki kolme.

Psühhiaatrilised ravimid

Psühhiaatrilisi ravimeid on palju ning väga erinevaid. Laias laastus võib need jagada nelja gruppi:

Antipsühhootikumidega ravitakse skisofreeniat ja psühhootilisi häireid. Ravimeid tuleb hea enesetunde kindlustamiseks ja psühhoosi kordumise vältimiseks tarvitada pikka aega: pärast esmast psühhoosi kaks aastat, korduvate psühhooside esinemisel viis aastat ning kroonilise skisofreenia puhul võib ravivajadus olla eluaegne.

Paljude meeleoluhäirete puhul, sh depressioon, kasutatakse antidepressante. Nende toime avaldub tasapisi, enamasti mitte enne 2–4 nädala möödumist ning esimese kümne päeva ilminguteks võivad olla hoopis erinevad kõrvaltoimed (peavalu, ärevus, rahutus, iiveldus), kuid need taanduvad. Teatud meeleoluhäireid (nt bipolaarne häire) ravitakse meeleolu stabilisaatoritega.

Rahusteid ja uinuteid kasutatakse ravis ainult kindlal näidustusel ja lühikest aega. Rahustite pikaajaline tarvitamine on mitmel põhjusel ohtlik: tekivad kõrvaltoimed (mäluprobleemid, tasakaaluhäired, pidurdatus) ja on sõltuvusrisk.

Kuna häireid on palju, iga haiguspilt suuremal või vähemal määral erinev ning pole harv ka see, kui inimesel on mitu haigust korraga, siis võib raviskeem sisaldada eri ravimeid, et saavutada kõige paremat tulemust.

Teraapia

Eri teraapiavormid on nii psühholoogiliste kui ka psühhiaatriliste probleemide lahendamisel väga laialt kasutusel. Teraapia ei ole lihtsalt nõustamine, vaid kindla meetodi ja eesmärgiga koostöösuhe abivajaja ja terapeudi vahel. Ükskõik, mis teraapiavormiga tegemist on, peab terapeut olema selleks vastava väljaõppe saanud. Nii näiteks ei saa pereterapeudina töötada inimene, kellel on küll psühholoogiharidus, kuid kes pole teraapiakoolitust läbinud ega pereterapeudiks õppinud.

Psüühiliste haiguste puhul kasutatakse sõltuvalt probleemist väga laia spektrit teraapiaid, nagu näiteks kognitiiv-käitumuslik teraapia, kunstiteraapiad, loovteraapiad. Kui tegemist on kergemate psühholoogiliste probleemidega, ei ole teraapia alati vajalik. Raskemate häirete puhul on aga oma kindlad teraapiavormid, mille tõhusus on teaduslike uuringutega tõestatud. Ühtegi universaalset teraapiavormi, mis aitaks kõigi häirete puhul, ei ole.

Psühhosotsiaalne rehabilitatsioon

Rehabilitatsiooni eesmärk on see, et haigestunud inimene tuleks haigusele vaatamata igapäevaste toimetuste ja sotsiaalse eluga võimalikult hästi toime. Rehabilitatsiooni käigus tegeletakse nii inimese endaga, aidates taastada ja arendada tema oskusi ja teadmisi kui ka inimest ümbritseva keskkonnaga (sealhulgas perekond), et see haigusest taastumist igati toetaks.

Haigusest taastumine

Tänapäevane arusaam haigusest taastumisest ei tähenda üksnes haigussümptomite kadumist. Taastumise puhul räägitakse pigem haigusega heast toimetulekust. See tähendab, et ühelt poolt on haiguse sümptomid raviga kas kadunud või sellisel määral taandunud, et ei sega oluliselt inimese igapäevast elu. Teiselt poolt on inimene õppinud vaatamata haigusele võimalikult iseseisvalt toime tulema ning elab mõtestatud ja tähendusrikast elu.

Haigusest taastumisel on oma kindlad seaduspärasused ja staadiumid. Eriti just raskemate psüühiliste haiguste puhul on taastumine pikk protsess ning võib mõnikord kesta lausa aastaid.